ahjud, kaminad, pliidid, korstnad

On vähe asju, mis on lihtsamad või ilusamad, kui hästi ehitatud kivimüür. Kunagi ma mõtisklesin nende müüride üle – Kuidas need ehitati? Millised oli tehnikad? Ma avastasin, et nende juures polnudki erilisi trikke või saladusi, vaid need olid lihtsalt tundide viisi väsitava, mõtteid keskendava töö tulemus. Õnneks just selline töö mulle meeldibki.

Kui ma neid müüre Kentuckys ehitama hakkasin, töötasin ma peaaegu alati üksi, kas siis mõne mäenõlva peal, mõne põllu või karjamaa ääres. Mulle meeldib töötada ilma kinnasteta, et saada kivist parem tunnetus. Pärast mõnda päeva töötamist paljaste käte ja terava Kentucky paekiviga, kippus kätenahk muutuma väga tundlikuks ja siis kõvaks. Parim variant oli lihtsalt edasi töötada ja lasta käenahal samal ajal tugevaks muutuda.

Mördita kivimüüri ehitamine on sarnane keerulise pusle kokkupanekuga – Igal kivil on oma kindel koht. Kõige tähtsam on luua tugev vundament, mille peale kogu aed ehitatakse. See tehnika pole keeruline, kuid peaks varuma piisavalt aega, et teha korraliku tööd. Kogu ülejäänud aia raskus hakkab ju sellele vundamendile toetuma. Teine samm on ehitada aed kõrgusesse. Siin on tähtis panna tähele kivide kuju ja jälgida kaks-üle-ühe ja üks-üle-kahe reeglit. Samuti mängib väga tähtsat rolli müüri vastupidavuse ja tugevuse juures aia sisemuses olev „kivitäidis“. Kivitäidis on kogum väikesemaid kive või nende murdunud tükke, mis on pandud ükshaaval välimiste kivide vahele müüri sisemuses. Nende kivide paigutamine pole sugugi mitte juhuslik. Kahe aiapoole kokkusidumine on aia ehitusprotsessi juures väga tähtis tegur. Osaliselt on see võimalik saavutada läbi iga kivi täpse paigutamise, kuid mõnikord pannakse müüri sisse spetsiaalsed, läbivad kivid, mis on nähtavad mõlemalt müüri poole pealt. Mõnede müüride puhul lisandub veel üks viimane viimistlusetapp – ääristamine. Valmis müüri peale pannakse seisma rida kive, et need annaksid aiale kaalu juurde, kuid samuti selleks, et need seoksid müüri kaks külge kokku. Põllukiviaedade ja paekiviaede vahel on mõned väikesed erinevused, kuid siin kirjeldatud põhilised ehitusprintsiibid käivad mõlema aiatüübi kohta.

Mis mind mördita kivimüüride juures kõige enam tõmbab, on nende lihtsus – nii materjalides, tööriistades kui ka kogu ehitusprotsessis endas. Ma ei tea palju tööliike, kus saab viibida üksipäini looduses, kivi käes, seismas omaenese loomingu ees. Lihtne, vaat’ et täiuslik.

Alustuseks oleks hea selgeks teha, mis täpselt ahi on ja mis see ei ole. Ahi on kombinatsioon kolderuumist (ehitatud šamott-kividest), reast käikudest suitsu rändamiseks korstnasse ja vähemalt ühest siibrist, mis aitab talletada sooja. Eestis on taolisi ahju lugematul arvul. Šamott-kividest ehitatud kolderuum on mõeldud puitmaterjali põletamiseks, tavaliselt väga suure temperatuuri juures. Suur temperatuur on vajalik selleks, et puitmaterjali põletades toimuks teistkordne süttimine.

Teistkordne süttimine on vajalik, sest see teeb kütmise kõvasti efektiivsemaks – Ühest puuhalust on võimalik kätte saada maksimaalne hulk soojust. Samuti on selline põlemine palju puhtam, põletades ära ka tahma enda. Kolderuumil, kus selline põlemine aset leiab, on reeglina puhtad seinad, ehk siis seinte külge pole kogunenud tahmakihti.

Kui kuum suits rändab mööda ahju sees olevaid käike korstnani, annab see rännates ära oma soojust, mis omakorda salvestub ahju kividesse. Need kivid omakorda vabastavad seda soojust ümberkaudsetsse tubadesse.

Ahi võib olla väga efektiivne soojaallikas ja see on ka keskkonnasõbralik. Võti on selles, et puitmaterjal peab põlema kiiresti ja väga kõrgetel temperatuuridel. Kui sellised tingimused on olemas, muutub enamik puidus olevast energiast kuumuseks, mis kütab ära ka ümberkaudsed toad. Kui puitmaterjal põleb efektiivselt, läheb puidu enda energiat väga vähe kaotsi ja seeläbi ei satu palju saastet ka välisõhku.

Ahjuna ei saa võtta avatud kaminat, samuti ei saa lugeda ahjuks metallsüdamikuga kaminat. Tähtis on mõista, et avatud või metallsüdamikuga kamin ei ole ligilähedaseltki sama efektiivne, kui on üks korralik ahi. Kamin ei põleta puitmaterjali kunagi efektiivselt, samuti ei põle see ka puhtalt. Selle põhjuseks on, et kaminas toimub põlemine toimub palju madalamatel temperatuuridel, mistõttu teistkordne süttimine reeglina ei teki. Samuti on kaminad kahjulikumad keskkonnale. Kuid, see jutt käib keskmiste kaminate kohta ja ei pruugi olla tõsi kõigi metallsüdamikega kaminate puhul.

See on rohkem tuleohutuse küsimus. Ära asenda kunagi korralikke viise tule algatamiseks süttivate vedelikega.

Selle ebaturvalise praktika asemel saad ju hoopis uhke olla korralikult tehtud tule üle.

Põhjus on lihtne. Kui küttekeha on täis puitu mis on põlema süüdatud, hakkab koldeosa kuumenema. Kui ahi on ehitatud õigesti, peaks kuumenemine jätkuma kuni teistkordse süttimiseni.

Teistkordne süttimine on puidus olevate gaaside põlemine, mis juhtub väga kõrgetel temperatuuridel. Selle juhtumine on teretulnud mitmel põhjusel:

1. Kui kolle on tuline ja teistkordne süttimine on toimumas, satub õhku kõige vähem kahjulikke saasteaineid
2. Kui teistkordne süttimine ei toimu, põleb ära ainult osa küttematerjalist. Teine osa materjalist kaob lihtsalt läbi korstna õhku ära. See on sama, mis maksta rohkem vähema kütuse eest.

Niisiis, kui koldesse on kord juba tuli tehtud, hoia koldeuks kinni nii tihti kui vähegi võimalik. See on vajalik selle jaoks, et koldes oleks temperatuur pidevalt nii kõrge kui vähegi võimalik ja et teistkordne süttimine saaks jätkuda ilma segamisteta. Niimoodi teenib su ahi sind ka edaspidi tõhusalt ja puhtalt.

See nõuanne on üsna iseenesestmõistetav. Kui ahju puhastades on tuha hulgas veel hõõguvat sütt, siis on see tuleohtlik. Parim lahendus on oodata, kuni tuhk on külm, enne kui sellega midagi tegema hakata.

Hea viis tuha eemaldamiseks ahjust või pliidist on kasutada metallist ämbrit. Puhas tuhk on väga hea pinnaväetis, nii et järelejäänud tuha saad sa edukalt oma viljapuude ümbrusesse laiali laotada (või puude all oleva lume peale).

Kui palju on liiga palju? Suure ahjuga, mis kütab ära terve korteri või üle 3 toa, ei tohiks kütta rohkem kui 45 kilo puitu 24 tunni jooksul.

Selline hulk puitu põletatakse reeglina kahes tsüklis – hommikul ja õhtul, tavaliselt ~8 tunniste vahedega. Kolde peaks täitma sületäie puiduga ja seejärel selle ära põletama ilma segamise või koldeukse avamiseta.Iga kord kui koldeuks avatakse, langeb kolde temperatuur, mille tulemusena teistkordne süttimine (vajalik, et põletada vingugaasi ennast) võib lakata.

Kui pärast esimese sületäie ärapõletamist lisada kohe teine sületäis, hakkavad ahjus olevad kivid endasse rohkem soojust koguma, kui nad välja suudavad anda. Kui kivid koguvad endasse liialt palju soojust, võivad nad hakata väänduma ja pragunema, mis on ahju elueale loomulikult kahjulik.

Kütmishooaja alguses on üks parimaid asju mida oma ahju heaks teha võid, selle järkjärguline ülessoojendamine. Mööda on läinud kogu suvi ja seda pole üldse kasutatud. Nüüd on aga läinud liiga külmaks, kuid ahi on vaja tuua tagasi kasutusse järk-järguliselt.

Kui alustada kütmist liiga järsult, tuleb ette probleem nimega soojuspinge – Kui kive (üle) kuumutada liialt kiiresti, võivad need murduda või oma kuju muuta. See tekib sellest, et soojenedes ahju osad paisuvad, külmudes aga tõmbuvad kokku tagasi. Kui ahi on olnud kütmata pikka aega ja seda järsult kütma hakata, tõmbuvad omavahel ühendatud kivid üksteisest eemale liiga kiiresti, hakates pragunema ja väänduma.

Mõlemad võivad sinu ahju eluiga suuresti lühendada, muutes selle kasutamise samal ajal ka riskantseks. Ahju oleks vaja kütta aeglaselt, mitme väiksema tulega, lubamaks kividel ja segul aegamööda üles soojeneda. Nii et kütmishooaja alguses ole oma soojusallika suhtes leebe ja jäta meelde alustada järkjärguliselt, väiksemate tuledega. See aitab lõppkokkuvõttes oluliselt pikendada ka sinu ahju eluiga.

Kirjutan loo pliidi rekonstrueerimisest ühes maakodus Väänal, kus pliit ise oli ehitatud juba aastal 1938. Originaalid peaksid kuni tänaseni olema ka kõik plaadid. Alates pliidi valmimisest on pliiti periooditi hooldatud, kuid mida ja kuidas tehti, pole kuskile kirja pandud. Viimane kord kui vähegi pliidi kallal tööd on tehtud, oli umbes 10 aastat tagasi.

Omanik soovis taaskasutada nii palju algseid tükke, kui vähegi võimalik.

1. Pliit sellisena, nagu ma seda alguses nägin. Soojenemisest tingitud pinged olid rauamaterjalist ümmarguse nurga välja lükanud, samuti oli pealispind ära liikunud. Mõned plaadid olid pärast aastatepikkust kasutamist katki läinud.
   
2. Külgvaade pliidisle enne parandustöid. Üles liikunud pealispind ja üks katkistest plaatidest on nähtaval.
   
3. Katkine plaat ja pliidi nurk
   
4. Tuhaluuk praeahju all, otsast lõpuni tuhka täis.
   
5. Pliidi pealispind. Rauast plaat on ülekütmisest tingituna väänduma hakanud ja on ühest nurgast täiesti katkine.
   
6. Katkine rauast plaat
   
7. Vaade halvenenud olukorras koldele, täis tuhka ja mõned augud praeahjus.
   
8. Tee üle praeahju, mida mööda peaks kulgema suits. Nagu näha, on see tee peaaegu täielikult tuhka täis.
   
9. Lähivaade aukudest praeahjus. Keegi tuhakooki tahab?
   
10. Vaade algse lahtivõtmise ajal. Vana praeahi on veel nähtav, varsti läheb asemele uus ja korralik.
    
11. Pliidi sisemus on täiesti välja võetud
    
12. Plaatide nummerdamine, kui ma neid parasjagu parandasin. Kaheksas plaat ja veel mõned oli vaja tagasi kokku liimida. Rauast pealispind ja nurgad on ka üle käidud
    
13. Uus praeahi on nüüd korralikult paigas. Tulekolle vajab veel ehitamist.
    
14. Omanik soovis taaskasutada nii palju vanu tükke, kui vähegi võimalik
    
15. Taastatud sisemusega pliit andmas uut elu ja soojust sellesse maamaja kööki