ahjud, kaminad, pliidid, korstnad

Siin eestis on kevade algus aeglane olnud (2010). Küll aga võime vist kõik nõustuda, et kevad on lõpuks tõepoolest saabunud. Talvel jooksul käib alati alla ka potssepatööde arv, seda üpriski erinevatel põhjustel. Peatungi nüüd neil erinevatel põhjustel.

Esiteks on talve jooksul enamikel inimestel nende soojusallikas juba olemas, olgu see siis uus või vana. Mis hetkel olemas on, seda kasutatakse reeglina kogu talve vältel, isegi kui ahi või pliit on vana ja mõneti halvas seisukorras. Soojust on sellel külmal perioodil vaja ja mitte keegi ei mõtle sel hetkel oma vana ahju maha lammutamisele.

Teine põhjus seisneb selles, et nii külmades temperatuurides pole saviseguga lihtsalt füüsiliselt võimalik ehitada. Savisegu vajab sooja temperatuuri ning enamik pottseppe nõustuvad, et korralik toatemperatuur on selle jaoks sobivaim. Kui segu või kivid on liiga külmad, siis protsess, mis seob kivid ja segu omavahel kokku, on takistatud või täiesti seiskunud.

Niisiis, kui suvel ehitamine on parim võimalus, siis millised on võimalused siin Eestis, kus meil on pikad ja külmad talved ning sobiv aeg ehituseks on üsna lühike? Esimese tegevusena soovitaksin ma võtta ühendust pottsepaga enne ehitushooaja algust, isegi juba talve lõppedes ning asuda projekti üle täpsemalt nõu pidama.

Kui kevadpäevad lähenevad, pane paika kindle kuupäev tööde alustamiseks. Pole mõttekas lihtsalt öelda, et räägime suvel uuesti üle ja ehitame siis. Mis juhtub on see, et suvi küll tuleb, kuid pottsepa töögraafik täitub samuti kiirelt, tekib ajapuudus ja kalender saab täis. Ära kunagi arva et on liiga vara panna paika projekti kuupäev – vähemasti siis on kindlad tähtajad seatud.

Teine variant on planeerida töid üle talve. Enamikel pottseppadel on talvel rohkem aega ja kui võtta ettevaatustega, saab tööd siiski teha. Esimese asjana peab leidma alternatiivse soojusallika, kuniks uut ahju ehitatakse. Seda soojust saab näiteks hankida läbi elektrilise kütja. Muidugi, tavalisest suurema elektrikulu eest tuleb ikka maksta, kuid enamik pottseppe küsivad talvekuude jooksul veidi vähem raha niikuinii.

Kui ahi on ehitatud, tuleb olla väga hoolas ahju edasise kuivatamisega – kuivata ahju, põletades seal järjest väga madala temperatuuriga lõkkeid. Siin ei tasu kütmisega kiirustada, sest ahju ülekütmine, kui see ehitusest alles kuivab, võb põhjustada ahju täielikku hävingut.

Niisiis, kui suveaeg läheneb, võta ühendust oma pottsepaga ja pane aeg kinni. Liiga pikalt ootamine võib tähendada ka järgmise talve üleelamist ebaturvalise ahjuga.

Rakettahjude kohta on mul nii palju rääkida. Esiteks on see erinevate ahjutüüpide kõrval veel väga noor arendus. Ma keskendun siin postituses rohkem neile rakettahjudele, mida kasutatakse suurema ala soojendamiseks.

Rakettahje (Ingl. k rocket stove) on võimalik ehitada väga odavalt ja ükskõik kelle poolt – nende ehitus ja materjalid on väga lihtsad. Tänapäeval keskendutakse ahjude paremaks muutmisele ja see tähendab reeglina suurema efektiivsuse taga ajamist. Me tahame saada rohkem soojust vähema hulga kütusega. Siin tulebki käiku rakettahi – ahi, mis arendati välja puidu efektiivsemaks põletamiseks: Rakettahi vajab kuni 5 korda vähem puitu, et anda välja sama suur hulk soojust. Efektiivsus tuleneb sellest, et rakettahjus põleb puitmaterjal väga tihedalt isoleeritud kambris, kus on väga kõrged temperatuurid. See kindlustab puidu täieliku põlemise koos puidu gaasilise osaga. Rakettahju puhul on põlemise jääkideks ainult süsihappegaas ja aur. Põlemine on niivõrd täielik, et välisõhku satub väga vähe saastet.

Rakettahi on oma ehituse poolest väga lihtne. Selle alumine osa on ühendatud kõrge metalltoruga, mis on tavaliselt kaetud savist ja liivast tehtud seguga. Kui kuumutatud õhk voolab läbi torus olevate käikude, kandub soojus segusse. Seejärel vabaneb soojus vaikselt välisõhku, tavaliselt ühe päeva jooksul. Rakettahi on tavalisest ahjust palju kergem, mis teeb selle ehitamise lihtsamaks ja reeglina ei nõua see ahi rasket vundamenti. Raketthahi on võimalik ehitada ka nii, et osa soojusest vabaneks torudest otsekohe ja teine osa talletub ahju ümbritsevasse massi, et veidi pikendada soojuse kandumist tuppa.

Rakettahjud on ideaalsed inimestele, kes on huvitatud keskkonda puhtana hoidmisest. Omaduste poolest on see heaks soojusallikaks igale majale, mida ehitatakse “ökolt”.

On vähe asju, mis on lihtsamad või ilusamad, kui hästi ehitatud kivimüür. Kunagi ma mõtisklesin nende müüride üle – Kuidas need ehitati? Millised oli tehnikad? Ma avastasin, et nende juures polnudki erilisi trikke või saladusi, vaid need olid lihtsalt tundide viisi väsitava, mõtteid keskendava töö tulemus. Õnneks just selline töö mulle meeldibki.

Kui ma neid müüre Kentuckys ehitama hakkasin, töötasin ma peaaegu alati üksi, kas siis mõne mäenõlva peal, mõne põllu või karjamaa ääres. Mulle meeldib töötada ilma kinnasteta, et saada kivist parem tunnetus. Pärast mõnda päeva töötamist paljaste käte ja terava Kentucky paekiviga, kippus kätenahk muutuma väga tundlikuks ja siis kõvaks. Parim variant oli lihtsalt edasi töötada ja lasta käenahal samal ajal tugevaks muutuda.

Mördita kivimüüri ehitamine on sarnane keerulise pusle kokkupanekuga – Igal kivil on oma kindel koht. Kõige tähtsam on luua tugev vundament, mille peale kogu aed ehitatakse. See tehnika pole keeruline, kuid peaks varuma piisavalt aega, et teha korraliku tööd. Kogu ülejäänud aia raskus hakkab ju sellele vundamendile toetuma. Teine samm on ehitada aed kõrgusesse. Siin on tähtis panna tähele kivide kuju ja jälgida kaks-üle-ühe ja üks-üle-kahe reeglit. Samuti mängib väga tähtsat rolli müüri vastupidavuse ja tugevuse juures aia sisemuses olev „kivitäidis“. Kivitäidis on kogum väikesemaid kive või nende murdunud tükke, mis on pandud ükshaaval välimiste kivide vahele müüri sisemuses. Nende kivide paigutamine pole sugugi mitte juhuslik. Kahe aiapoole kokkusidumine on aia ehitusprotsessi juures väga tähtis tegur. Osaliselt on see võimalik saavutada läbi iga kivi täpse paigutamise, kuid mõnikord pannakse müüri sisse spetsiaalsed, läbivad kivid, mis on nähtavad mõlemalt müüri poole pealt. Mõnede müüride puhul lisandub veel üks viimane viimistlusetapp – ääristamine. Valmis müüri peale pannakse seisma rida kive, et need annaksid aiale kaalu juurde, kuid samuti selleks, et need seoksid müüri kaks külge kokku. Põllukiviaedade ja paekiviaede vahel on mõned väikesed erinevused, kuid siin kirjeldatud põhilised ehitusprintsiibid käivad mõlema aiatüübi kohta.

Mis mind mördita kivimüüride juures kõige enam tõmbab, on nende lihtsus – nii materjalides, tööriistades kui ka kogu ehitusprotsessis endas. Ma ei tea palju tööliike, kus saab viibida üksipäini looduses, kivi käes, seismas omaenese loomingu ees. Lihtne, vaat’ et täiuslik.

Alustuseks oleks hea selgeks teha, mis täpselt ahi on ja mis see ei ole. Ahi on kombinatsioon kolderuumist (ehitatud šamott-kividest), reast käikudest suitsu rändamiseks korstnasse ja vähemalt ühest siibrist, mis aitab talletada sooja. Eestis on taolisi ahju lugematul arvul. Šamott-kividest ehitatud kolderuum on mõeldud puitmaterjali põletamiseks, tavaliselt väga suure temperatuuri juures. Suur temperatuur on vajalik selleks, et puitmaterjali põletades toimuks teistkordne süttimine.

Teistkordne süttimine on vajalik, sest see teeb kütmise kõvasti efektiivsemaks – Ühest puuhalust on võimalik kätte saada maksimaalne hulk soojust. Samuti on selline põlemine palju puhtam, põletades ära ka tahma enda. Kolderuumil, kus selline põlemine aset leiab, on reeglina puhtad seinad, ehk siis seinte külge pole kogunenud tahmakihti.

Kui kuum suits rändab mööda ahju sees olevaid käike korstnani, annab see rännates ära oma soojust, mis omakorda salvestub ahju kividesse. Need kivid omakorda vabastavad seda soojust ümberkaudsetsse tubadesse.

Ahi võib olla väga efektiivne soojaallikas ja see on ka keskkonnasõbralik. Võti on selles, et puitmaterjal peab põlema kiiresti ja väga kõrgetel temperatuuridel. Kui sellised tingimused on olemas, muutub enamik puidus olevast energiast kuumuseks, mis kütab ära ka ümberkaudsed toad. Kui puitmaterjal põleb efektiivselt, läheb puidu enda energiat väga vähe kaotsi ja seeläbi ei satu palju saastet ka välisõhku.

Ahjuna ei saa võtta avatud kaminat, samuti ei saa lugeda ahjuks metallsüdamikuga kaminat. Tähtis on mõista, et avatud või metallsüdamikuga kamin ei ole ligilähedaseltki sama efektiivne, kui on üks korralik ahi. Kamin ei põleta puitmaterjali kunagi efektiivselt, samuti ei põle see ka puhtalt. Selle põhjuseks on, et kaminas toimub põlemine toimub palju madalamatel temperatuuridel, mistõttu teistkordne süttimine reeglina ei teki. Samuti on kaminad kahjulikumad keskkonnale. Kuid, see jutt käib keskmiste kaminate kohta ja ei pruugi olla tõsi kõigi metallsüdamikega kaminate puhul.

See on rohkem tuleohutuse küsimus. Ära asenda kunagi korralikke viise tule algatamiseks süttivate vedelikega.

Selle ebaturvalise praktika asemel saad ju hoopis uhke olla korralikult tehtud tule üle.

Põhjus on lihtne. Kui küttekeha on täis puitu mis on põlema süüdatud, hakkab koldeosa kuumenema. Kui ahi on ehitatud õigesti, peaks kuumenemine jätkuma kuni teistkordse süttimiseni.

Teistkordne süttimine on puidus olevate gaaside põlemine, mis juhtub väga kõrgetel temperatuuridel. Selle juhtumine on teretulnud mitmel põhjusel:

1. Kui kolle on tuline ja teistkordne süttimine on toimumas, satub õhku kõige vähem kahjulikke saasteaineid
2. Kui teistkordne süttimine ei toimu, põleb ära ainult osa küttematerjalist. Teine osa materjalist kaob lihtsalt läbi korstna õhku ära. See on sama, mis maksta rohkem vähema kütuse eest.

Niisiis, kui koldesse on kord juba tuli tehtud, hoia koldeuks kinni nii tihti kui vähegi võimalik. See on vajalik selle jaoks, et koldes oleks temperatuur pidevalt nii kõrge kui vähegi võimalik ja et teistkordne süttimine saaks jätkuda ilma segamisteta. Niimoodi teenib su ahi sind ka edaspidi tõhusalt ja puhtalt.

See nõuanne on üsna iseenesestmõistetav. Kui ahju puhastades on tuha hulgas veel hõõguvat sütt, siis on see tuleohtlik. Parim lahendus on oodata, kuni tuhk on külm, enne kui sellega midagi tegema hakata.

Hea viis tuha eemaldamiseks ahjust või pliidist on kasutada metallist ämbrit. Puhas tuhk on väga hea pinnaväetis, nii et järelejäänud tuha saad sa edukalt oma viljapuude ümbrusesse laiali laotada (või puude all oleva lume peale).

Kui palju on liiga palju? Suure ahjuga, mis kütab ära terve korteri või üle 3 toa, ei tohiks kütta rohkem kui 45 kilo puitu 24 tunni jooksul.

Selline hulk puitu põletatakse reeglina kahes tsüklis – hommikul ja õhtul, tavaliselt ~8 tunniste vahedega. Kolde peaks täitma sületäie puiduga ja seejärel selle ära põletama ilma segamise või koldeukse avamiseta.Iga kord kui koldeuks avatakse, langeb kolde temperatuur, mille tulemusena teistkordne süttimine (vajalik, et põletada vingugaasi ennast) võib lakata.

Kui pärast esimese sületäie ärapõletamist lisada kohe teine sületäis, hakkavad ahjus olevad kivid endasse rohkem soojust koguma, kui nad välja suudavad anda. Kui kivid koguvad endasse liialt palju soojust, võivad nad hakata väänduma ja pragunema, mis on ahju elueale loomulikult kahjulik.